Aasta oli 1995, suvi, Raplamaa, Kehtna vald. Sel taaskohtumisel oli pensionärist Arno pisut vanemaks jäänud ja täidlasemaks muutunud. Tulin koos sõbraga. Parkisin auto vanapoisist peremehe külast eemal asuva metsatalu lagedale väljale. Ta oli kuulnud auto lähenemist majapidamisele, sest kitsalt metsavaheteelt talu territooriumile keeramise järel jätkus veel paras jupp sirget rohtukasvanud rada, kus vanasti hobuvankritega liiklesime. Arno – mu vanaisa kunagine truu abimees sovhoosi mullikate karjatamise aegadest, lähenes meile keldrikünka poolt, punutud, sangaga korv kartuleid täis. Ilmselt oli käinud köögi tarbeks varusid täiendamas. Talle omaselt vedeles laisalt tema mahlakate huulte vahel pruuni klaaspitsiga suits, nagu neil ”õndsatel” nõukaaja päevadel, kui ma lapsena tema sõbraliku loomuse juures ta valjut plärisevat häält pisut pelgasin ja suust lenduvat õllelõhna tunnistasin. Teretasime ja surusime kätt, tutvustasin oma kaasreisijat Harjumaalt, naabermaja noormeest, klassivenda. Arno pakatas endiselt energiast, täpselt sama olekuga nagu vanasti. Minu tundis ta ära raskusteta. Viimane kohtumine võis olla aastal 1988, mil minu tihe side selle küla eluga lõppes.
”Jaa, miks ma siis sind ei mäleta, väga hästi mäletan. Meie ikka ehitasime sinu vanaisaga pullidele aedasid koplitesse ja, söötsime neid ja…” meenutas krapsaka hoiakuga kilavate silmadega omamehelik vanahärra, ja sügas nokamütsi tagant kaela. Vestlesime siinsest elust-olust koos põgusate tagasivaadetega kummalise nõukaaja majandisüsteemis tiksunud külaolustikku. Sel jutuajamisel ma ei teadnud, et 20 aastat hiljem annan välja memuaarteose ”Lapsepõlveküla” ja luulekogumiku ”Luuletused ja poeemid”, kus Arno kangelaslikult, illustreeritud kaante vahel läbi poe- ja raamatukoguriiulite ennast Eesti kirjanduslukku ja lugejate südametesse igaveseks sisse kirjutab. See peaaegu elupõlise poissmehena alati ärgas ja rõõmsatujuline abivalmis maamees, kel veel juttu jätkus ja rammu jagus. Aeg aga on selle maailma sõitudel piiratud ja väga pikalt me kartulikorvi murule asetanud 1990ndate vaba Eesti talumeest kinni ei pidanud. Kuid üks koomiline seletus temalt tahab sellesse mälestuslõigukesse pidama jääda. Arno muljetas muhedalt:
”…Noh, oli siin üks suvi, et mingid naisterahvad marjakorjajad eksinud metsa ära ja jõudnud siis pärast pikka ekslemist siia minu valdustesse välja. Mina pärima, et kuidas kenad ilmutuslikud võõrad prouad siia sattunud. Ma ju külast kaugel, metsade rüpes nagu vanapagan muiste, et mis tuuled neid kohale kandnud. Naised aga elevil uurima, et kuhu nemad peale eksimist ka õige välja jõudnud, et mis koht ja, kuhu edasi ja… Mina siis vastasin, et noh kuhu te ikka jõudsite, Petserisse jõudsite…”
Eakas kõneleja naeris ise oma jagatud kogemuse üle ja sülgas vallatult mustade nahksete kalosside kõrvale, nagu ennevanasti ladusate jutuhoogude voolus.
Hetked ei taha paigal püsida. Peagi lõppes meie visiit siia maailmast eraldatud oivalisse ürglooduslikku oaasi, tihedate metsadega piiratud laiale lagendikule. Krundile, mille juurest lõpeb läbitav kitsas metsarada.
Pärast seda käiku nägin Arnot viimast korda Rapla bussijaama kohvikus laua taga istumas ja aknast välja vaatamas, kui autoga Kehtna poole liikusin. Tal oli seljas sinine pintsak ja tema pilk mind ei tabanud. Siis ma ei peatanud enam autot. Aga ka aeg ei peatu ja üldiselt ei anna meile palju võimalusi kõnetada kaugeks jäänud, kord nii lähedal seisnud isiksusi, keda kuulata
oleks üksnes lust. Aeg tiksus omasoodu edasi. Hiljem kuulsin sama küla mehelt, et Arno viibivat püsivalt Eidapere hooldekodus. Kord emaga kahasse hoitud eksootilisel maastikul seisnud kodutalu jäänud esmalt saatuse, siis valla hoolde ja selle tulevik teadmata. Vähemasti üksiklase katus olla valla rahadega ära kindlustatud. Kah asi.
2022 sügisel sõitsime tuttavaga krundilt läbi ja peatusime. Aeg oli otsustanud kunagi õitsenud aasad ja hooned tasalülitada, vähemalt hetkeseisuga, sest kunagi ei tea, kes võib sellise tuhmunud pärli üles korjata ja uuele elule lihvida. Elustada ajalooline õueala, kus sõja lõpus pesnud ennast kaevul, pererahva sime all lääne suunal põgenenud sõbralikud saksa sõdurid. Kui lüüasaanud lõbusad mundrimehed eemaldunud, unustanud üks neist oma automaadi maha. Niivõrd villand oli juba sellest mõttetust sõdimisest. Toonane peremees jooksnud hävitusliku varanatukesega järele Waterlandi (nagu nad ise väljendasid) siirdujatele ja andnud selle lahkesti üle. Jah, kui see koht ainult oskaks rääkida.
Tean, et Arno elas väga vanaks, tublisti üle üheksakümne (arvestades suitsu- ja napsilembust). Tema olemus ja maised valdused jäävad aga aegumatuks minu memuaarteoses ja lüürilises luulekogumikus.
Andre Tamm
Vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik
Lelle elanik 1976-1980
Palukülaga tihedalt seotud 1976-1989
Paluküla- ja Lelle-teemalise mälestusteraamatu „Lapsepõlveküla“ autor