Reet Sau näitus “Siin on mu süda” Kohila vallamajas

Siin on mu süda

Me oleme metsarahvas.
Inimesed on kui puud – nad sünnivad, kasvavad, rajavad omale oksi ja harusid, otsivad oma teed valgusele, murduvad ja kaovad. Aga puud ei ole inimesed. Meie, inimestena, peame puid hoidma ja metsa kaitsma. Metsarütm on kui inimese südame kardiogramm. Käib üles ja alla, oma kindla rütmiga.
Mets on mulle alati armas olnud. Just männimets, mille sees kasvavad ka mõned teised puud, kes on piisavalt tugevad, et jääda ellu liivase pinnaga männikus. Mändide magusasse hõngu võib jääda lõksu, nii et kasvamisest ei tule midagi välja, need üksikud on väga tugevad. Inimene on mulle hakanud meeldima oluliselt hiljem.
Öelda, et mulle inimesed meeldivad, oleks ainult osaliselt tõsi. Aga inimene kui distsipliin, kui organism, süsteem ja mehhanism, inimene sellisel kujul on äärmiselt põnev teema. Kõik mõtted ja nägemused siinses seerias on pildistatud ühes ainsas Eestimaa paigas, mille pindala on umbes üks ruutkilomeeter. „Kui tahad leida midagi uut, käi vanu radu.” Need Fred Jüssi ausad sõnad ootavad mind alati sel mõnekümnel ruutmeetril.
Selle väikese Eestimaa osa pildistamisega olen tegelenud kaua. Kõige vanem pilt on aastast 2006. Ühtäkki oli kõike nii palju, et muist ajas üle ääre ja need oli vaja endast välja saada. Kuid mismoodi saaks anda edasi kasvõi mikroskoopilise osa sellest, kuidas kõik tegelikult on? Paber, paspartuu, klaas ning raam ei sobinud mitte ühegi kandi pealt mitte kuidagi.
Ühel päeval aga jõudsin oma mustvalge rännakuga täiesti erilise pimikuseikluse juurde ning otsemaid oli selge, et olen leidnud õige väljundi. See avas mulle võimaluse viia kokku kaks erinevat, ent samas ühe ja sellesama meediumi: vineeri ning metsafotod.
Käin ikka ja jälle neid samu kohti läbi ja leian alati midagi, mida varem pole märganud.
Kui istuda veidi aega vaikselt, võib kuulda metsa tasahääli.
Meil on ühed ja samad juured.

Kõik fotod on pildistatud analoogkaameratega ning valminud pimikus ükshaaval.
(Reet Sau)

thumbnail of Plakat_Kohilasse-1

 


Kuni 30. mai Raamatukogu huviringi õpilastööde näitus Kohila raamatukogu lasteosakonnas.

Kuni 30. mai Näitus „Laulu- ja tantsupeo ootuses”  Kohila raamatukogus.

Kuni 1. juuli Näitus „Laulikud Olavi Verevi kogust” Kohila raamatukogus.

Kuni 30. juuni Näitus „Eesti riigipead” Kohila koolituskeskuses.


 

 —————————————————————————————————————————————-

Ungari Instituut tõi Mahtra talurahvamuuseumisse näituse „Soli Deo Gloria ehk viis sajandit reformatsiooni Ungaris“

Teisipäeval, 26. märtsil jõudis Mahtra talurahvamuuseumisse Ungari instituudi ning Ungari väliskaubanduse ja välisministeeriumi koostööna valminud näitus Ungari reformatsiooni viiest aastasajast. Näitus kajastab Kesk-Euroopa, eelkõige aga Ungari ajalugu reformatsioonile eelnenud sündmustest tänapäevani, tuues esile sidemeid usu- ja hariduselu, trükisõna leviku ja õpirännete ning riikide ajaloo ja kujunemise vahel.

Näitus valmis Ungaris algselt ingliskeelsena, selle eesmärk oli tõsta esile reformeeritud kirikute osatähtsust Kesk-Euroopa riikide iseseisvumise teel. 2018. aastal tõlgiti väljapanek eesti keelde, et siduda temaatika Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaga, tehes sellega kingituse Eesti riigile. Tegemist on piltiderohke näitusega, mis lausa kutsub lugema. Näitus on olnud üleval juba Tallinnas, Haapsalus, Narvas ja Tartus, meil on hea meel, et nüüd jõuab see Juuru.

Reformatsiooni märkimisväärne mõju hariduselule, õpiränded Dorpatini

  1. aasta rahvaloenduse järgi on Ungari elanikest 37,1% katoliiklased, 11,6% reformeeritud kiriku liikmed ja 2,2% luterlased. Ühest küljest räägib näitus reformatsiooni ajaloost Ungaris, teisalt annab laiema pildi sellest, kuidas reformatsioon on kogu piirkonna ajalugu 500 aasta jooksul mõjutanud.

Reformeeritud kirikukoolide kasvandikud olid muuhulgas märkimisväärsed Ungari vabadusvõitlejad luuletaja Sándor Petőfi ja poliitik Lajos Kossuth. Reformatsioonist alguse saanud õpirännete ajel jõudsid meie suguvennad õppima paljudesse Euroopa tunnustatud ülikoolidesse, kellest teadaolevat vähemalt üks jõudis õppida ka tolleaegses Dorpatis.

 

—————————————————————————————————————————————-

12. detsembri 2018.a Märjamaa Nädalalehes ilmus artikkel noaalustest. Peale seda sai muuseum tagasisidet, et neid esemeid on kodudes veelgi ja võiksime teha näituse.

Märjamaa Valla Raamatukogus vabaneb peagi vitriin. Aga meil on vaid mõned esemed.  Kui lugejatel soovi näituse toimumisele kaasa aidata ja oma esemeid eksponeerida, siis palume hiljemalt 4. aprilliks muuseumiga ühendust võtta aadressil sillaotsa@velise.ee .

 

Sillaotsa Talumuuseumi juhataja Kalju Idvand