Jaak Kadariku portreemaalide näitus „Omakandi helged hinged” 1.11-30.11.2021

Sõnapaar/pealkiri „Kõigest natuke” sisaldab endas paradoksi – saadki näha kõike, aga selle võrra natuke. Kõike on natukene. Samas, on see ka nagu rõhutamine, et saad kõigest – ainult – natuke näha.
Näitus annab ülevaate erinevate aegade loomingust, samuti erinevatest kunstitehnikatest, alustades erinevate maali avaldumisvormidega ja lõpetades täiesti uue installatsiooniga. Pilguheit Jakimenko varasemale loomingule, mis pole kunagi varem avalikkuse ette jõudnud.
Näitustele jõuab vaid jäämäe veepealne osa, mis ei tähenda, et ülejäänu oleks halb. Sees ja väljas, inimene ja loom, tunded ja loodus, väline, looduslik ja tehis, kurvastades ja unistades… Varem ja nüüd… Aeg.
—————————————————————————————————————————

„KUI KAASAEGNE ON KAASAEGNE?”
Eesti Maalikunstnike Liidu sügisnäitus
Raplamaa Kaasaegse Kunsti keskuses 

15.10.-7.11.2021 

Olete oodatud näituse avamisele neljapäeval 14.oktoobril kell 18.00!

Näituse üleskutse kunstnikele (https://www.maal.ee/2021-kui-kaasaegne-on-kaasaegne) intrigeeris suhestuma kaasaegsuse ja nüüdisaegsuse kui kõigi maailma provintside mure ja hädaga, Helsingist Raplani – olen ma piisavalt kaasaegne? Miks muidu on ka Raplamaa kunstikeskuse nimetuses sõnaühend „kaasaegne”. Vaid New Yorgis pole teemaks kellelegi järgijõudmine.

„Kaasaegsus” ega “nüüdisaegsus” pole maailma kunstilinnade jaoks aga teema – konkurentsitihedates metropolides tehtav ja näidatav kunst on kaasaegne niikuinii, ja nüüdiskunsti jaoks on metropolid parimad areenid. Uudsusenõue ja tarve publikut enneolematuga köita on aga põletavaim kui eales. Seega, metropoli „aktsent” pole kunagi lihtsalt aktsent või dialekt, vaid normaalne (ülejäänute jaoks aga peaaegu et normatiivne) kirjakeel.

Erialaliidu korraldatud tsunftikesksed ülevaatused küüditati viimase kümendivahetuse paiku Rotermanni Sooalaost ja Tallinna Kunstihoonest algul Tartusse, edasi juba Pärnusse, Raplasse, Võrru jm. Kibeda iroonianoodiga võiks nentida, et maalikunstnike liidu korraldatavad näitused viibivad nüüd juba peaaegu kogu aasta suvetuuril, olles uues kunstisituatsioonis ilma alalise koduta. Kuid pole halba heata, kultuuripoliitiliselt hoomatav nihe, k.a. omamaise kultuuritarbija väärtustamine, on maalikunstnikele taganud üldrahvaliku populaarsuse. Maalikunst on jätkuvalt üldsuse silmis kujutava kunsti sünonüümiks.

Kui vaatame maaliskeenet kasvõi rahvusvaheliste kunstimesside või biennaalide näitel, on liigirikkus saanud üheks põhitunnuseks – aktuaalsed on nii modernistliku pärandi uustõlgendused, retromeeleoludest kantud võimas püüd aktiveerida kunstinähtusi kogu maailmakunsti lähiminevikust, lisaks kokteil nn. arengumaade identiteediotsingute kirjust kavast.

Kultuurantropoloogiliste valikute põhjal sõelale jäänud kunstist ammutatud värske veredoping on arrogantselt suunatud rahuldama metropolide dekadentlikku janu uue järele, kuid samavõrra jõuavad võnked sellest ka planeedi kõige sekundaarsemate ja isoleeritumate kultuurideni,
zeitgeist on kohal ka Põhja-Koreas.

Eesti maalikunstnike sügisnäitust pidasid platvormina väärtuslikuks kõige erinevamad isiksused, kunstikorüfeedest kuni pühapäevamaalijateni. Näitusel domineerivad siiski maalijad, kes ühel või teisel kombel on harjunud juurdlema oma kunstnikupositsiooni üle  – ehk siis kunstnikud, kes töötavad pigem sisemistest impulssidest  lähtuvalt. Sellistena on nad kunstnikena tõenäoliselt veenvamad?

Näitusel esineb kokku üle neljakümne kunstniku: Stanislav Antipov (1976), Paul Beaudoin (1960), Ove Büttner (1959), Jaan Elken (1954),
Mauri Gross (1969), Ivi Arrak (1938), Kristiina Jakimenko (1991),
Ashot Jegikjan (1955), Eva Jänes (1942), Ly Kaalma (1972),
Kristiina Kaasik (1943), Liis Koger (1989), Gennadi Kurlenkov (1954),
Maret Suurmets Kuura (1982), Anna Kõuhkna (1994), Mati Kütt (1947),
Tarrvi Laamann (1973), Laurentsiust (Lauri Sillak,1969), Eneli Luiga (1994), Ene Luik-Mudist (1959), Helle Lõhmus (1962), Anne Moggom (1957),
Lilian Mosolainen (1961), Marju Must (1987), Marko Mäetamm (1965),
Karl Kristjan Nagel (1977), Ulvi Oro (1971), Tiiu Pallo-Vaik (1941),
Anne Parmasto (1952), Per William Petersen (1955), Sirje Petersen (1959),
Lii Pähkel (1969), Saima Randjärv (1954), Tiiu Rebane (1970),
Piret Rohusaar (1961), Mari Roosvalt (1945), Uno Roosvalt (1941),
Rait Rosin (1981), Leho Rubis (1975), Andrus Rõuk (1957),
Toomas Sarapuu (1994), Karin Strohm (1986), Kuzja Zverev (1961),
Karl-Erik Talvet (1991), Tiina Tammetalu (1961), Jane Tiidelepp (1971),
Margus Sorge Tiitsmaa (1963), Maris Tuuling (1968).

Jaan Elken, näituse kuraator ja kujundaja.
Kaasa töötasid: Tiiu Rebane (EML), Linda Elken, Riin Pallon (Raplamaa KKK).
Tänud: Eesti Kultuurkapital ja Raplamaa Omavalitsuste Arengufond.

Tule näitusele ainult siis, kui tunned, et oled täiesti terve.
Hoia näitusesaalis mõistlikku vahet teiste külastajatega.
Kanna maski!
Kätedeso on saadaval kohe uksest sisse astudes, soovitame kasutada.

Näitus avatud T-P 15.00-18.00  15.10. kuni 07.11.2021
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses, Tallinna mnt. 3b, Rapla

raplakunst.eu