Varbola, Märjamaa vald Linnusest
Esmateade linnusest pärineb 1212. aastast. Varbola on üks Muinas-Eesti suurimaid linnuseid. Ligi 2 ha suurust linnuseõue ümbritseva kivivalli ümbermõõt ulatub ligi 600 meetrini ning valli väliskülg on praegugi kohati üle 10 meetri kõrge. Linnuses on taastatud väravakäik ja 13 m sügavune kaev.
Varbola Jaanilinn on Eesti suurimaid linnuseid. Asetseb lameda, 3-4 m kõrguse aluspõhjakõrgendiku põhjaotsal neemikul. Nimetatud Henriku kroonikas (castrum Warbole), samuti vene letopissides.
Ligi 2 ha suurust õue ümbritseb kõigist külgedest kuivmüürseinte ja palkidega toestatud kividest (peamiselt paest) vall, mille külgi katab ülaosa varisemisest tekkinud rusukalle. Valli kogupikkus on 580 m; ida, põhja ja lääne poolt liitub valli väliskülg linnuse aluseks oleva kõrgendiku järsu nõlvaga. Kõrgus valli välisküljelt (koos alusnõlvaga) on 7 – 10 m, siseküljelt 2 – 7 m. Kagupoolsel küljel on umbes 10 m laiune ja 2 – 3 m sügavune vallikraav; lame nõgu on jälgitav ka lääne- ja idajalamil.
Vallis on kaks väravakäigu kohta koos väljastpoolt nendesse suubuva muistse teega, üks ida- teine lääneküljel. Läbiuuritud läänepoolse käigu laius oli 2,2 – 2,4 m; mõlemal küljel oli puupostidega toestatud kahekordne kuivmüürsein. Postidest on jäänud kivimüüri tühimikud. Postid toestasid ka käigu kunagist pealisehitist. Lõunapoolse küljemüüri allosas leiduv lubi on tõenäoliselt tekkinud paekividest käigu puitkonstruktsioonide intensiivsel põlemisel. Leitud müntide järgi pärineb väravakäik 13. sajandi teisest või kolmandast veerandist. Sügavamal on varasemad rusud.
Linnuse õuel on läbi uuritud kümmekond kerisahju varega elamukohta; mitme elamu juures olid jälgitavad paeplaatidega sillutatud põrand ja kividest laotud seinaalused. Ahjudes oli säilinud paeplaadist põrand, pae- ja raudkividest külgseinte alused ja tagaseinas suurem püstjas kivi. Ahju suu ees, eenduvate külgseinte vahel oli lee. Elamud olid nelinurkse põhiplaaniga, rõhtpalkidest, suurusega 4,5 -5 x 5 – 6 m. Võimalik, et sisse pääses väiksema eesruumi kaudu. Ahi asetses elamu nurgas. Enamik ahjuvaresid on juba väliselt eraldatavad kivikuhelikena, läbimõõt 2 – 7 m, kõrgus 0,2 – 0,8 m; neid on linnuses ligi 90. Vähemalt sama palju pidi olema elamuid.
Õue keskel oli 13 m sügavune kaev, mille ülaosa ümbritses kuivmüürsein. Linnust kasutati 12. – 14. sajandil; 15. – 17. sajandil kasutati linnuse õue kesk- ja lääneosa kalmistuna. Sellest ajast pärineb arvukalt leitud münte, millest enamik on olnud ohvriandideks.
Varbola kuulsaim paik on Varbola Jaanilinn. Pindala ja kaitsevalli võimsuse poolest kuulub Varbola Eesti tipplinnuste hulka. 2 ha suurust õue ümbritseb 580 m pikkune ringvall, mille laius on pealt kuni 3 m ja alt 30 m ning kõrgus välisservast kuni 10 m, seest 6 m. Sellise müüri ehitamiseks tuli lahti murda, kohale vedada ja paika laduda ümmarguselt 100 000 kuupmeetrit paekivi. Nii said meie esivanemad kaitserajatise, mille kohta ei ole teada, et teda oleks kunagi tormijooksuga võetud.
Teadaolevalt proovis linnuse kallal esimesena “hammast” sõjalise vapruse poolest tuntud Novgorodi vürst Mstislav Uljas oma teisel Eestimaa sõjaretkel, kuid tulutult (või siiski: Varbolal tuli halvima ärahoidmiseks maksta novgorodlastele 700 nogatit hõbedas, vastutasuks pääses kants esmakordselt kirjasõnasse – Novgorodi leetopissi). Ka hilisemad ründajad – taanlased ja leedulased, polnud edukamad.
Ajaloolaste arvates oli Varbola kants viimast korda sõjaliselt kasutusel Jüriöö ülestõusu päevil. Sellele järgnes ligi 500 aastat vaikust kirjasõnas, vaid arheoloogilised leiud näitavad, et 16.-17.sajandil kasutati linnuseõue kalmistuna.
Üldsuse laiem huvi võimsa muinasehitise vastu tekkis 18. sajandi lõpus, mil temast kirjutasid I. A. Andreä ja L. A. Mellin. Viimane koostas ka linnuse plaani (1786). Tegelike uurimusteni jõuti siiski märksa hiljem: aastail 1938-41 kaevas linnusel E. Laid ja 1953. a. K. Mark. Uus ulatuslik uurimistöö algas 1974. a. E. Tõnissoni ja J. Seliranna juhtimisel ning need jätkuvad tänaseni.
Sõjaeelsetel kaevamistel puhastati linnuse kaev, viimaste uurimiste ajal on tähelepanu pööratud õue idaosale, kus on avatud mitmed eluasemed ja sepikoda. Rekonstrueeritud on värav ringvalli loodeküljel. Huvitavamatest leidudest võiks nimetada kaevust leitud tammepuust kärbi (sõjanuia) ots, luust täringu leid oli esimene Ida-Baltikumis ja näitab, et viikingiajal levinud hasartmäng oli tuttav ka Varbolas.
