Nõukogude-aegne Raplamaa oli põllumajanduspiirkond. Pluss klaasitootja Järvakandi ja paberitootja Kohila, mõlemad asulad kasvanud kunagi just tootmise ümber. Pärast taasiseseisvumist on suured põllumajandid, kus kergemini, kus vaevalisemalt kas kujunenud ümber või kadunud.

Suuremad põllumajandusettevõtjad on tänapäeva Raplamaal Raikküla, Kehtna ja Kaiu piirkonnas. Pärast liitumist Euroopa Liiduga, mis tõi kaasa põllumajandustoetused, on taas osa tootjaist suuremaks paisunud, ent suur osa tootmisest on väike- ja keskmiste ettevõtete käes.

Läbi raskuste on nüüdseks kindlalt jalul ka Keavas tegutsev Eesti tõuloomade kasvatajate ühistu. Kaiust sai arengutõuke Eestis varem vähe tähelepanus olev lihaveiste kasvatamine.

Suuresti on põllumajandus ka taandunud ning andnud teed metsa- ja puidufirmadele (Raplamaa on mandri-Eesti metsaseim maakond), väikestele mööblitootjatele, metalli- ja autotöökodadele, õmblusele, käsitööle, turismindusele, haljastusele, kinnisvaravahendusele jne. Püsima jäi näiteks omal ajal esimese N Liidu rahvusvahelise ettevõttena rajatud värvide-lakkide tootja Akzo Nobel Baltics (endise nimega ES Sadolin), Salutaguse pärmitehas, värvide tootja Kemet RV OÜ, mitmest kriisist läbi käinud piimatööstus Raplas jne. Järvakandis vahetas lehtklaasitootja välja pudelitootja O-I Production Estonia AS (endise nimega AS Järvakandi Klaas).

Väikeste ettevõtete rohkus ja mitmekesisus on tänapäeva Raplamaa majanduselu tugevus, nendivad asjatundjad. Väikeettevõtlus on paindlikum ja raskemini haavatav, kui mõni terve asula eluolu määrav suurtootmine.