Nõukogude-aegne Raplamaa oli põllumajanduspiirkond. Pluss klaasitootja Järvakandi ja paberitootja Kohila, mõlemad asulad kasvanud kunagi just tootmise ümber. Pärast taasiseseisvumist on suured põllumajandid, kus kergemini, kus vaevalisemalt kas kujunenud ümber või kadunud.

Suuremad põllumajandusettevõtjad on tänapäeva Raplamaal Raikküla, Kehtna ja Kaiu vallas. Pärast liitumist Euroopa Liiduga, mis tõi kaasa põllumajandustoetused, on taas osa tootjaist suuremaks paisunud, ent suur osa tootmisest on väike- ja keskmiste ettevõtete käes.

Läbi raskuste on nüüdseks kindlalt jalul ka Keavas tegutsev Eesti tõuloomade kasvatajate ühistu. Kaiust sai arengutõuke Eestis varem vähe tähelepanus olev lihaveiste kasvatamine.

Suuresti on põllumajandus ka taandunud ning andnud teed metsa- ja puidufirmadele (Raplamaa on mandri-Eesti metsaseim maakond), väikestele mööblitootjatele, metalli- ja autotöökodadele, õmblusele, käsitööle, turismindusele, haljastusele, kinnisvaravahendusele jne. Püsima jäi näiteks omal ajal esimese N Liidu rahvusvahelise ettevõttena rajatud värvide-lakkide tootja ES Sadolin AS Rapla linnas, Salutaguse pärmitehas Kohila vallas, mitmest kriisist läbi käinud piimatööstus Raplas jne. Järvakandis vahetas lehtklaasitootja välja pudelitootja AS Järvakandi Klaas. Enamasti on endisaegsed tegijad vahetunud või vähemalt kõvasti raputada saanud.

Väikeste ettevõtete rohkus ja mitmekesisus on tänapäeva Raplamaa majanduselu tugevus, nendivad asjatundjad. Väikeettevõtlus on paindlikum ja raskemini haavatav, kui mõni terve asula eluolu määrav suurtootmine.